BLOGI


Kas mu looming meeldib?
19.11.2025

Eelmises blogis mainisin põgusalt, et mu enesekindlus tõuseb… ja nüüd ma siis kahtlen selles kõiges uuesti. Klassikaline kunstniku hing, eksole.
Tegelikult meeldib mulle väga aeg, kus me elame. Äri on lihtne teha, kunsti on lihtne teha, turunduskanalid on igal pool. Eestis on isegi tuntuks saada üllatavalt lihtne. Sama kehtib klientide leidmise kohta—pole vaja enam ajalehte kuulutust sokutada, vaid paar klikki ja tehtud.
Kõike seda saab kokku võtta ühe sõnaga: turundus. Ja see on iga äri lahutamatu osa, mis neelab ära väga suure tüki su ajast. Isegi kui sa ei loo midagi, siis me kõik teame, kui palju aega me oma nutiseadmetes istume… Nüüd kujuta ette, kui palju seal istuvad need inimesed, kes kogu seda sisu päriselt toodavad.
Loomingulise töö juures on turundus justkui see… noh… “veidi häiriv, aga vajalik” osa. Midagi, mida on vaja teha, aga mille jaoks päeva lõpus tihti enam energiat ei jagu. Kui ma olen terve päeva olnud paberi ja pintsliga ninapidi koos, siis õhtuks on toss väljas ja patareid tühjad. Viimane asi, millele mõtlen, on see, et “oi, nüüd tahaks kohe kõike jagada!”. Põhimõtteliselt—meeldiv oleks, aga aur on otsas.
Aga nüüd selle enesekindluse juurde. Ma võtan end kokku, pildistan, filmin, postitan… ja teate, mis enamasti juhtub? Eriti mitte midagi. Kui mul on 500 jälgijat, siis võib-olla 10 vajutab pöialt (millest üks on mees, teine laps ja kolmas kass). Nii et mu järeldus? Minu uus pilt meeldib 500st kümnele. (Olgu, olgu—ütleme poolele sellest numbrist, sest kõik ei passigi ööpäevaringselt ja ei oota, mida Anumaalija järgmise hooga teeb.)
Lühidalt: like on väga oluline tagasiside viis.
Ja natuke telgitaguseid ka neile, kes sotsiaalmeedia salakeelest nii hästi aru ei saa: like’id ja kommentaarid pole lihtsalt “nunnud žestid”, vaid tööriistad, mis panevad algoritmid tööle ja aitavad loomingul edasi liikuda.
See kõik ei ole kirjutatud selleks, et keegi ennast halvasti tunneks või arvaks, et ma end kuidagi üles upitan. Vastupidi—ma tahan lihtsalt julgustada: kui sulle miski meeldib, anna teada. Pöial, süda, kasvõi kolm sõna kommentaaris — see tähendab loojale väga palju.
Kui mu looming tõesti kedagi ei kõneta… noh, see oleks muidugi kurb. Aga ma väga loodan, et kõnetab ikka. Et ma arenen, loon paremat kunsti ja sisu — ja teie annate oma pöialde, südamete ja kommentaaridega märku, kas ma liigun õiges suunas.

Aitäh! 😊

Miks see kunst siis nii kallis on?
10.12.2024

Viimasel ajal maalides kipub mõte minema selles suunas, et kas ma ikka küsin piisavalt raha tellimustööde eest. Samas mõned päringud piltide hinnale jäävad vastukajata ja ainus mõte mis pähe tuleb on see, et jälle peeti kalliks. Varasemalt on mulle seda ka öeldud, et: “Oih, nii palju maksab!”. Seega, on hea järgmine seletuskiri kirjutada.
Ma siin ei hakka rääkima suurtest, tuntud kunstnikest, kellel anne voolab üle ääre ja kelle teosed on kallid juba puhtalt nende nime pärast (sh. banaani ja teibi kunstnikud). Minul on ka vahel ulmelisi ideid mis peaaegu kunagi teostuseni ei jõua, sest selleks lihtsalt ei jätku aega. Vaevalt neid keegi ostakski, kui siis ehk peale minu surma.
Miks mul siis aega ei ole? Sest minu õnneks kulub mu aeg minu hobile, mis ühtlasi toob ka raha sisse. Kuidagi nii on kujunenud, et joonistamisest sai minu töö. Pean siin kohe ära ütlema, et rikkaks ma sellega ei ole saanud, see on töö nagu iga teinegi. Istun tunde ja päevi joonistades, maalides ja kujundades. Suure tõenäosusega kulutan sellele rohkem aega kui mistahes 9-17ni tööle. Põrkun tihti loominguste kriisidega ja olen olnud läbipõlemise äärel. See juhtub kui teed midagi suure kirega ja kaotad ennast sellesse. Seda enam teeb kurvaks asjaolu, et vahel ikka keegi veel imestab, miks üks tellimuspilt nii palju maksab. Siinkohal ütlen kohe, et minu pildid pole kindlasti kallid, mõni kunstnik ei pea mind tõsiselt võetavakski, et ma ennast nii odavalt müün.
Tegelikult on nii, et iga töö taga on mitu selleks kulunud tundi, minu anne ja pühendumine. Keegi, kes ise seda teha oskab, ei pöörduks ju minu poole. Samamoodi kulub piltide tegemiseks kunstimaterjali, pimedal ajal elektrit jpm. Kui minu tööd algavad ca. 50 € pilt, siis arvutage ise mis minu tunnihinne olla võib. Ühe pildi peale kulub vähemalt paar tundi ja see on tõeliselt heal päeval kui pliiats jookseb hästi. Kui te käite toidupoes, palju üks ostukorv maksma läheb, kui palju küsib juuksur või kosmeetik oma teenuse eest? Kas võrreldes personaalselt teile loodud kunsti eest, on tõesti 50€ palju?
Nendelt summadelt küsib riik ka veel oma osa, mida on ausalt öeldes päris valus ära anda. Lõpuks kätte jääb veidi enam kui pool sellest mis klient maksab. Minu õnneks on mul jooksvalt tellimustöid teha, seega kurta oleks patt. Tänan väga neid kes mind usaldavad! Selle infoga jõuame sinna, et üks mikroettevõtja teebki kõik ise ära. Lisaks sellele, et olen kunstnik, olen ka administraator, turundaja, raamatupidaja jne. Kui arvestada, et kõige väiksemale pildile kulub ca. 2-4h, sinna lisandub suhtlus kliendiga, arveldamine ja lisaks transport, hanked jne. Kui palju pilte peab tegema, et suudaks teenida keskmist Eesti palka?
Selles valguses nüüd: kas üht personaalselt teile joonistatud pilti või maali on ikka kallis tellida või peaks need hinnad hoopis kahega korrutama? Miks ma selle loo endast välja kirjutasin? Sellepärast, et enesekindlus kasvab ja tööde maht kasvab, nii kasvavad hinnad ka. Lihtsalt palun, ärge alahinnake loomeinimeste tööd. Meie töö valmistab rõõmu ja mälestusi. Meid on sama palju vaja kui müüjaid, it-spetsialiste, iluteenindajaid jne. Tänapäeval on hästi lihtne ju, sa võid isikupärast kunsti lasta ka AI-l luua, saab vägagi häid pilte soodsalt või puhta muidu. Kui aga tahaks ikka seda värvi lõhna tunda ja pintslijutti näha ning täiesti ainulaadset asja saada, telli pilt kunstnikult ja toeta annet!